Tuba ära antud, oli aeg tagasi koju hakata tulema. Kontrollisin enne reisimist veel üle, kas vajan negatiivset koroonatesti või mitte, sest praegusel ajal lennates võib selliseid asju vaja minna. Minu teekond koju oli Toulouse-Pariis (CDG)-Helsingi-Tallinn. Leidsin lennud, mis olid kõik samal päeval ja enam-vähem normaalsete ümberistumise aegadega, haruldus ma ütlen! Selgus, et Helsingisse reisides on vaja testi tulemust, samas transiitreisijat see ei puuduta, nii on kirjas nii Finnairi kodulehel kui ka TravelDocis.
Öösel ei saanud ootusärevusest eriti sõba silmalegi, hommikul pakkisin veel viimased asjad ning olin üpris vara lennujaamas. Nii väga ootasin koju minemist! Jõudsin enda rännakuga kenasti Helsingisse, kus mul oli veel natuke üle kahe tunni aega. Pidin veel ühest terminali otsast teise jõudma, pagasi uuesti ära andma ja oleks olnud väga vahva, kui keegi midagi süüa oleks ka seal pakkunud. Pagas antud, Starbucksist kohv ning küpsis turgutamiseks ära söödud (see oli ainuke „poeke“ mis üldse avatud oli selles terminaliosas) ja olin juba boardimise sabas.
Öötuledes Toulouse, head aega!
Minu juurde tuli väravaagent ning küsis negatiivset koroonatesti. Mul muidugi polnud seda ette näidata. Minu väga väsinud peas keerleb suur segadus. Mis test? Miks seda vaja on? Mul pole ju seda vaja? Vaidlesin (loe: rääkisin kenasti) seal väravas selle agendiga pikalt, sest ühtegi tõestust mind maha jätta ju polnud. Näitasin neile Finnairi kodulehelt, et transiidina pole mul seda vaja, nemad raiusid, et pardameeskond ei lase kedagi ilma negatiivse testi tulemuseta lennukisse. Helistasin Finnairi, keegi ei saanud aru, miks nad mind maha tahtsid jätta, nõutus. Ükski tõestus kodulehelt mind paraku ei aidanud. Ühesõnaga läbi pisarate pidin tunnistama, et selle võitluse nende väravaagentidega olin ma kaotanud. See oli maailma kõige halvem tunne, ma ju ootasin koju minemist väga. Aga mis edasi?
11 659 sammu
Lennukist jäid maha eestlane, soomlane ja venelane (tema proovis olukorrast aru saada läbi inimese, kellega tal parasjagu kõne oli. Nii nad siis seal kõigi juttu tõlkisid omavahel). See külab justkui algaks siit üks hea anekdoot. Meie pagasid tõsteti lennukist maha, aga kätte saime need pärast tunniajast ootamist. Well venelane pani vehkat ja me ei tea tänaseni, kus ta asub. Baii. Otsustasime soomlasega, et lähme teeme koroonatesti ära, mida sai teha selles samas terminalis, teisel pool otsas. Paraku otsustas just siis keegi, et jätab enda pagasi järelvalveta ning see oli justkui „pommiähvardus“. Läbikäiku teisele poole terminali polnud 1,5 tundi, inimesed jäid lihtsalt enda lendudest maha. Saime soomlasega juba täitsa headeks sõpradeks, nimed ega vanused polnud absoluutselt olulised sellel hetkel. Vahepeal selgus, et ta tuli just Kariibidelt purjetamast ning ta on Finnairis piloot, noore piloodina tal vedas ja sai lennata A320ne peal...või midagi sellist. Milline vedamine, et just tema sattus mu kaaslaseks, sest jututeemasid meil jagus! See oli tõesti taevakingitus, sest ilma temata oleksin ma siiani seal pagasilindi juures lahinal nutnud ja mõelnud kui väga mu elu ikka sakib :D
Saime kiirtestid tehtud, negatiivsed tulemused käes, seadsime sammud Mäkki. Oleks keegi meile kasvõi check-inins öelnud, et seda testi on vaja, oleksime jõudnud neid seal lennujaama apteegis mitu tükki vorpida, tasuta ka veel. See selleks. Sõime lennujaama põrandal kohvrite peal istudes enda eined ära, mis maitsesid tühja kõhu peale justkui parimad vanaema pannkoogid ja hakkasime lennujaama rongijaama poole astuma. Rongijaam oli, tablood olid, aga ronge ei olnud. Selgus, et kõik rongid on 40min delays tänu mingile intsidendile, seega otsustasime Boldi võtta ning hotelli minna. Väljapääsu leidmine oli omaette väljakutse, sest välja sai ainult ühest terminali otsast (tänu koroonale olid vahepealsed väljapääsud/terminalid suletud). Õnneks natuke vudjamist ja väljapääsu juures ootas meid juba Bolt. See oli nii tore, nii kodune tunne oli sõita Boldiga Pariisis! Mega!
Jõudsime hotelli, mis oli peaaegu päeva parim tunne (parim oli voodisse jõudmine, aga selleni on veel natuke aega). Tegemist on lennujaama hotelliga, mis on stiililt üpris moderne ja väga lennunduse teemaline. Minu tuba asus vaatega lennuväljale ja akna all oli suur lai voodi, seinast-seinani. Esimene asi- ei, see polnud toit, vaid hoopis power nap! Mis tegelikult kujunes lausa mitme tunniseks uinakuks. See jõuab kindlasti mu „top10 elu jooksul tehtud parimate uinakute“ edetabelisse. Mõnus dušš ja eluvaim oli taas olemas. Kuna Wolt paraku lennujaama toitu ei toonud, pidin leppima hotelli köögist tellitud BBQ kana ja kartulitega. Ja see oli imeline! Vaatasin muusikaauhindu ning unelesin voodis, väga mõnna! Tegin sellel päeval lennujaamas 11 659 sammu, puhtalt edasi-tagasi käimisest.
Jah, te näete õigesti, see toit oli 17 euri. Samas igat senti väärt.
Uus päev, uus katse
Meie lennud olid tõstetud järgmise päeva peale seega sain ennast kenasti välja puhata (tuleb tunnistada, et veidral moel see vahepeatus meeldis mulle väga). Rohkem ühtegi lendu mitte ühegi valemiga Tallinnasse sellel päeval paraku ei läinud. Hommikusöök oli samuti kuidagi väga mõnus (olin tõepoolest kogu selles hotellis meeldivalt üllatunud) ning aeg oli seada sammud taaskord lennujaama poole. Kui kellelgi on kunagi vaja, siis hotelli nimi oli CitizenM.
Sain ise endale paki kokku panna. Munapuder soolalõhega, värskelt pressitud apelsinimahl, saia, juustu, käpakohv jne. Mõnnaa, palun veel üks ports!
Seekord küsiti negatiivset koroonatesti juba check-inis, samas transiitreisijana ei küsinud minu käest seda keegi. Seda ei küsitud ka väravas ega hiljem Helsingis riigipiiril. Müstika! Igatahes lennukis istudes, väljapuhanuna, pehmeid pilvi vaadates ja terve tee lennundusest rääkides mõtlesin, et mis nii elul viga on! Kergendustunne, et olime lõpuks lennukis, oli muidugi taevalik. Helsingisse jõudes läksid meie teed soomlasega lahku ja ma pole temast rohkem midagi kuulnud, ma loodan, et tal läheb hästi!
Muidugi vahetati Helsingis mu lennu väravat ühe või kaks korda, lend hilines ka veel 20min. Väravas tuli mu juurde üks neiu, kes küsis, kas ma tulin ennist Pariisist. Vastasin jaatavalt ning seepeale ta lisas, et ka tema tuli sealt ja Eestis on ta Erasmusega. Maailm on nii väike! Ta tuli siia TalTechi õppima üheks semestriks, elevus tema silmades ja entusiasm Eesti osas oli suur. Rääkisin talle natuke enda kogemusest Prantsusmaal ja soovisin talle toredat Erasmust!
Koju jõuda oli nii hea. Nii-nii-nii hea! See oli nii suur pingelangus. Suurim tänu perele, kes mind lohutas <3
Millise lahenduse see lugu sai?
Siinkohal tahaks tõesti tänada Finnairi, kes vahetas tol päeval mu piletid kiiresti järgmiseks päevaks. Rääkisin nendega seal väravas ikka mitu korda ja proovisime leida lahendust. Lõpuks pärast uurimist öeldi mulle, et süüdi olid siiski väravaagendid, kes mind lennukile ei lasknud. Võimalik, et olin ise samal arvamusel...
Esitasin kompensatsiooniavalduse lennuettevõttele, läks natuke aega ja suhtlemist, kuid lõpuks lahenes kõik kenasti. Sain enda kompensatsioonid kätte ja ütleks isegi, et kiiremini kui ma arvasin. Siinkohal tuli mulle ka kasuks lennundusharidus, sest oluline oli üles leida õige EU määrus (mis tegelikult ei ole nii raske). Sellist asja pole ma kunagi varem kogenud ning pole ka sarnast lugu kuskilt kuulnud. Olgu see siis meelelahutus või õpetus teistelegi.
Brenda
Comments