Viimased eksamid on tehtud ja sõbrad, lõpp on nii lähedal! Kogu selle õuduse ja samas ka hariva kogemuse lõpp. Ma hetkel veel ei oska sellele küsimusele vastata, kas kahetsen üldse õpirändele minemist. Seda on minu käest palju küsitud, kuid ilmselt natukese aja möödudes, kui emotsioonid on natuke maha jahtunud, saan anda sellele küsimusele õiglase vastuse. Otsustasime tüdrukutega siiski tähistada meie võidukat lõppu ja kõige selle üle elamist. Kõlab nagu me oleks sõjas käinud, aga võib-olla oligi see koroona-õpirände-Prantsusmaa sõda meie kolme jaoks. Miskipärast kõik kohalikud tudengid tundsid meile koguaeg kaasa, et me oleme tõeliselt halva kogemuse osaliseks saanud, tavatingimustes pidi kõik tuhat korda lahedam olema. Me täitsa usume seda, potentsiaali Enacil on!
Pildil meie viimane eksam, õppejõud istub esimeses reas ning kuulab meie esitlusi. Sellised need klassiruumid ongi- "õhukesed aknad" ja tavalised lauad-toolid
Pudel veini ja natuke juustu
Enne minu ära minemist tegime veel ühe toreda õhtu, et rääkida enda emotsioonidest ja mõtetest. Nii me terve õhtu rääkisimegi, kui ligadi-logadi kõik seal koolis on ning kuidas meie ettekujutus Erasmusest ei osutunud üldse tõeseks. Muidugi me teadsime, et kõik on teisiti võrreldes tavalise olukorraga, kuid see mis meid ees ootas, oli ikka täiesti teine maailm. Paraku ei saa ma päris kõike blogisse kirjutada, sest see ei oleks viisakas ning eetiline, kuid peamistest murekohtadest proovin hiljem kokkuvõtte teha.
Samas teate, kui jõudis kätte viimane õhtu, siis mingil veidral moel oli natuke kahju isegi koju minna. Ma vist olin juba ära harjunud selle eluga seal 16m2 suuruses ühikatoas. Ja nagu inimeste ajul on ikka kombeks kõik halb unustada ning head talletada, siis leidsime ka omavahel arutades, et samas oli palju headki selle kogemuse juures. Ilm. See ei vaja ilmselt pikemat seletamist, sest kellele ei meeldiks päike ja mõnusalt soe õhk (mitte selline jäine nagu Tallinnas on aastaringselt).
Meil kõigil olid väga-väga erinevad kogemused. Läksime kolmekesi koos justkui sama asja tegema, ent tänaseks oleme kõik üpris erinevaid asju kogenud. Ma arvan, et see ongi üks Erasmuse võludest, et sa kunagi ei tea, mis rada sa õpirände lõpuks käinud oled. Seetõttu ei soovita ma kellelgi võrrelda või puhta kullana võtta teiste kogemusi, sest tegelikult ei tea kõrvalseisja kunagi kõigi tagamaid. Peab ise minema kogema, tavamaailmas (seda ma soovitan küll). Siiski lubas Marija enda kogemuse ühte postitusse ära mahutada ning varsti saate te seda lugeda. Laura ei soovinud ühtegi sõna jagada, sest see ei ole olnud tema jaoks üleliia meeldiv kogemus. Ma luban, et kirjutan teile veel kokkuvõtvaid postitusi õppeainetest, elamisest, bürokraatiast, üldisest stressist ja kõigest muust. Seniks pean natukene puhkama, sest mu tagasi tulemine oli suur saaga omaette. Üleüldiselt läheb mul kogu sellest stressist, mis selle aja ning eriti viimaste kuudega tekkis, taastumiseks päris palju aega vaja. Seega võib-olla saate järgmisi postitusi lugeda mõne aja pärast alles.
Olge mõnusad,
Brenda
Comentários