Ma jumaldan elus südamlikke hetki. Need justkui taastavad usu inimkonna inimlikkusesse, et see eksisteerib ning on kõikjal meie ümber. Ma ei tea miks mul assotsieerub tänane lugu inimlikkusega, kuid üks päev kohvikus istudes tundus mulle, et inimestes on ikkagi peidus nii palju headust. Ma olen väga suur inimeste inimene. Mulle meeldib neid vahel jälgida (okei, kes meist seda poleks varem teinud, eksole), nendega suhelda ja üldiselt saan ma inimestelt väga palju energiat, see on mu positiivsuse salavõti.
Päris maitsega kohv
Kui ma täna sellele mõtlen, mitu head päeva hiljem, tuleb mul siiani naeratus näole. Istusin ühes mõnusas kohvikus, mis oli ehk natuke hipsteri vaibiga, kuid samas avar ning moderne. Minu laud oli akna all, õigupoolest olid need vist uksed, kuid sellel soojal sügispäeval olid need avatud ning istusin justkui peaaegu tänaval. Jõin enda caffe latte’t (mis meenutas suuruselt küll rohkem cappucino’t, kuid maitselt oli äratuntava hea kohvi maitsega. Prantslastel on kohviga mingi eriline suhe, ma ei hakka seda isegi kommenteerima. Ühesõnaga kohv ei maitse siin nagu päris kohv Eestis maitseb, sügav kaastunne prantslastele) ja sõin porgandikooki, kõlab üsna basic white girl’na...aga mis siis :)
Hästi valitud pesu
Vaatasin välja ja nägin, kuidas jalgrattaga sõidab kohvikust mööda neiu, kes hoidis enda seelikusaba käega lenksu küljes kinni. Võib-olla on tegemist prantslasliku nipiga, kes teab. Väljas oli mõõdukas tuul ning see takistas seelikul üles tõusmist, kuid temast all pool istuvad inimesed, oeh no nemad nägid ju muidugi kõike! :D Õnneks kruiisis neiu ka veel üpris rahulikus tempos, jõudsin isegi anda enda hinnangu, kas hommikul valitud pesu oli ilusas koloriidis (kõigile huvilistele, siis oli küll). Ja sinna nurga taha järgmiste kohvikute poole lokkis juustega noor neiu kaduski.
Tükike õnne taldrikul
Mõni hetk hiljem aeglasel sammul kõndisid minust mööda üks väike armas poiss enda noorusliku vanaisaga. Poisil oli väga armsalt poolviltu peas ka tumesinine kiiver. Terve selle aja, kui nad minust möödusid, vaatas poiss enda suurte silmadega mu kooki. Nagu oleks see kook olnud sellel hetkel maailma kõige olulisem, tähtsam ja parim asi. See pilk oli nii siiras ja ehe, ma loodan, et inimesed vaatavad enda armastatud inimest samasuguse pilguga. See pilk muutus aga nii kurvaks, kui kooki enam silmapiiril polnud (oleksin tahtnud ise talle enda pooliku tüki anda). Vanaisa oli terve selle aja ilmselt samuti vaadanud seda koogitükki ja käest kinni hoidvat lapselast, kes ju nii väga seda tükikest kooki tahtis. Ühel hetkel nad aga peatusid, kõnelesid ja astusid kohvikusse sisse. Süles olnud poisike valis endale kõige šokolaadisema koogi, see pakiti sisse ning tegemist oli kindlasti sellel päeval maailma parima vanaisaga.
Miks see lugu minus nii palju rõõmu valmistab? Sest sellel lapsel oli õnneks vaja ainult ühte tükki kooki. Nendes suurtes silmades olev siiras pilk võlus mind hetkega, sa lihtsalt jääd seda vaatama. Ellusuhtumine peakski olema nii lihtne. Inimesed võiksid rohkem rõõmu tunda väikestest asjadest. Paistab, et minu jaoks on osake inimlikkusest seotud siiruse ja ehedusega, mis kipub mõnikord jääma kõikide maailmas toimuvate hirmsate asjade varju. Sellised seigad aga jäävad meelde ning inspireerivad, kasvõi teile sellest kirjutama. Vahel piisab kellegi võlumiseks vaid ühest šokolaadikoogi tükist.
Sõbrad, petang on eilne päev!
Sama päeva õhtul mängisime Marijaga mölkkyt, soomlaste au ja uhkus murumängude kategoorias. Tuleb välja, et olenemata kõigist veheldud aastatest, ei ole mu käsi siiski väga täpne :) (võib-olla selle taipamiseks, oligi vaja Mölkkyt mängida haha). Aga ma polnud õnneks ainus, kes sellel õhtul samale järeldusele jõudis (okei, asi on ilmselgelt mängus, mitte meie visketäpsuses, onju). Läksin seda mängu mängima plätudest, not the best idea of the year tunnistan, sest jalgpalliväljaku kummitükid olid mul kogu aeg talla all. Mitu korda mõtlesin jalanõude vahetamisele?...well terve õhtu, sest soojemal õhtupoolikul ei pane eestlane ju ometigi kinnist jalanõud jalga! Mängurõõm oli siiski suur, kuigi ega seegi vaheldus vahepeal kibeda „ära mine närvi, närv pole koht, kuhu peab minema“ noodiga. Tundsime ikkagi, et meie mäng on nii palju lahedam kui kõrval väljakul mängitav petang, kaua sa ikka jaksad ühte väikest pallikest taga ajada ja imelike liigutustega kuule visata...eksole. Ahjaa piilusin veel enda aknasse, kuidas see jalka väljakult paistab ja no kõike on näha, absoluutselt kõike...igaõhtused „So you think you can dance“ eelvoorud jäävad nüüd vist edaspidi ära.
Olge mõnusad!
Brenda
Comments