Esmalt vajab märkimist see, et vahepeal on olnud nii-nii kiire, et oma seiklustest (mis reaalsuses tähendab siiski rohkelt koolitööd) ei ole mul olnud aega teile pajatada. Küll aga on tänane postitus enamasti reisimisest, nii et kinnitage turvavööd (hoidke turvavööd kinnitatuna kuni oleme õhku tõusnud...vähemasti selline käsklus anti mulle prantsuse keeles lennukis)! Kui kellelgi tekkis kohe küsimus, et kas koroona meie kõigi reisiplaanidele hävitavalt ei mõjunud, siis vastuse sellele küsimusele saate varsti :D
Otsustasime kõik, et on aeg Toulouse’i elust puhkust võtta, sest kui me kõik tahame tagasi Eestisse tulla sama arvu närvi- ning ajurakkudega kui siia tulles, oleks mõistlik seda teha. Niisiis läksimegi kõik erinevatesse suundadesse, et veeta mõned päevad avastades ilusat sügist kuskil kaugemal. Mina lendasin Saksamaale, Marija sõitis rongiga Bordeaux’sse ja Laura nautis Pariisi. Tagasi tulles oli meil kõigil nii mõndagi muljetada ning eelkõige oli vaja ka välja magada (enamasti ikka pikast sõidust koju tagasi, eksole)
Profiter de la vie
Varahommikul Toulouse’i lennujaamas just väga palju inimesi ei olnud, avatud oli täpselt üks kohvik. Endalegi teadmata vestlesin vist selle teenindajaga seal nii meeldivalt, et sain kohvi ning saiakese poolmuidu (ausalt, ma ainult naeratasin, isegi silma ei pidanud tegema). Järgmisel hetkel ma silmasin Belugat (siin on südamekestega emoji koht) ning tuleb tunnistada, et teatud distantsilt vaadates on nad täitsa armsakesed. Olen siiani arvanud, et nad on pigem justkui venitatud peaga naljakad lennukid, mis ei võida just parima disaini auhinda „Brenda lemmikud asjad“ konkursil, aga arvamused võivad muutuda.
Mõtlesin, et kirjutan eelkõige Heidelbergist, sest see linn jäi mulle kohe meelde, kui seal mõni aeg tagasi esimest korda käisin. Eriti ilus on see natuke rustikalane ning vanamoeline linn just sügisel, kui lehed on juba kollased ja kuldne päike muudab linnapildi väga ilusaks. Me kõik teame, et enamik linnasid on Euroopas väga ilusad, sellest pole mõtet palju kirjutada (keegi ei suuda kunagi nii hästi samastuda selle inimesega, kes seal käis) küll aga on huvitav see, mis elu need inimesed nendes linnades elavad ja mis lugusid neil on rääkida.
Minuga alati juhtub, see on justkui rusikareegel. Olen oma elus kohtunud juhuslikult nii paljude põnevate persoonidega, kel kõigil on väga huvitavaid lugusid rääkida. Ja mulle meeldib neid alati teistega jagada. Kes mind tunneb, teab, et mulle meeldib rääkida :D Ma ei saa näiteks kunagi trenni minna nõnda, et ei oleks enne alustamist trennikaaslaste ja treeneritega juttu rääkinud, kui tore! Igatahes tegime ilusast linnast pilti kuni järsku kõnetas meid meesterahvas, kes jagas enda soovitusi, kuidas kõige paremad pildid tulevad (enne sellel pildil rohukõrsi ei pidanud olema). Jätke meelde, kõige olulisem on pildil perspektiiv ning millise sügavuse sa sellele annad. Võib tunduda veider, et kui üks 60ndate alguses olev saksa härra, kes rääkis väga head inglise keelt, tuleb järsku out of the blue ligi enda õpetussõnadega. Enamik meist tänaksid viisakalt, kuid Brenda ei ole selline, muidugi me jäime temaga juttu rääkima!
Tegemist oli väga targa härraga, kes töötab kirurgina ning on elanud paljudes erinevates linnades. Ta rääkis meile ühe loo, mis kokkuvõtvalt kõlab järgmisena. Ta tõstis minu ette neli sõrme ja küsis seejärel: „mitut sõrme sa näed?“ vastasin talle: „ma ütleks, et „. Seejärel raputas ta pead ja lisas: „siin on neli sõrme, kui vaadata ainult sõrmi. Kui sa vaatad sõrmedest läbi, näed sa optilise illusiooni tõttu kaheksat sõrme. Samamoodi on elus probleemidega- nendest tuleb vaadata läbi, mitte ainult keskenduda fassaadile. Inimeste suurim probleem ongi see, et nad ei näe probleeme lahendades seda perspektiivi, mis viib neid probleemi lahendamisele lähemale.“. Jätkasime temaga jutuajamist veel pikemalt ja tal oli üks väga südantsoojendav lugu, mida jagada. Ta soovitas vaadata filmi „Patch Adams“, kus üks arst ravib kerge vaimupuudega inimesi ja tema sõnutsi on meil kõigil midagi igalt patsiendilt õppida elukäsitluse kohta. Lõpetuseks jagas ta meiega ühte väga ilusat soovi endale lähedaste inimeste kohta: „Hold on to each other. Then everything is possible!“
Selle härraga kohtumine oli kuidagi väga värskendav ja inspireeriv, pakkus edaspidiseks palju mõtteainet. Soovitan kõigil samuti kuulata, mida võib-olla suvalistel möödujatel öelda on. Kõigil on oma lugu ja kuna me ei saa elada mitut elu korraga, siis võime proovida osa saada hoopis muusugustest asjadest läbi teiste inimeste jutustuste.
Käisin ka Mercedese muuseumis, mis oli lihtsalt vauu! Olen suur muuseumite fänn ning ilmselgelt olen seetõttu paljudes käinud, kuid see on kindlasti üks parimaid so far. See oli nii vägev, et väärib lausa eraldi postitust, niiet jääge ootama! Olles maandunud Toulouse’is, hakkasid inimesed ridade kaupa väljuma ja enne kui esimesed jõudsid väljapääsu suunas astuda, kadus lennukist elekter. Kõik oli järsku pime, ainult väljapääsusildid helendasid. Järsku kostus õuest kahe GH töötaja vastastikust prantsuskeelset sõimamist...selle tulemusena paraku vool tagasi ei tulnud (siit õpetus- pole mõtet vaielda, see ei anna lihtsalt tulemust). Lahkusin lennukist viimasena, nägin veel kui olulised on need helendavad jooned põrandal, mida pardateenindajad alati kätega vehkides proovivad imiteerida (seekord varvast ära ei löönud).
Au revoir veiniparadiis!
Marija muljetas enda reisist järgnevalt: „Bordeaux’d peetakse prantsuse veini pealinnaks ning tõsi- mida linnale lähemal, seda rohkem viinamarjaistandusi oli näha (põllud olid raudtee mõlemal poolel). Rongisõit Toulouse’ist kestab umbes 2,5h. Raske on sõnadega edasi anda, kui ilus Bordeaux linn on - seda on vaja oma silmadega näha ja südamega tunda. Vanad kirikud, suured väljakud, hubased veinibaarid ning vanalinna tänavad, mille arhitektuuri võib lõpmatult vaadata (kõikide detailide märkamiseks on vaja rohkem kui ühte-kahte päeva), õhtud seal olid väga mõnusad.
Nagu ka mujal Prantsusmaal, inimesed siin kuhugi ei kiirusta, vaid istuvad-naudivad kohvikutes oma veinipokaali (loe: pigem pudelit veini), rahulikult jalutavad promenaadil, räägivad kõvasti igasugustest maailma asjadest ja naeravad palju. Kõige rohkem üllatas mind see, et paljud inimesed jalutavad oma koertega vanalinnas ning KÕIK koerad on nii well-trained, et isegi ei vaata teiste inimeste või loomade poole. Kõik minu katsed mõnele koerale pai teha olid paraku läbi kukkunud... Ühesõnaga, mul jäid ainult soojad (ja kohati veidi udused, sest tegemist on ikkagi veinipealinnaga hahaha) mälestused Bordeauxist, soovitan kindlasti kõigile külastada seda ilusat linna. Kindlasti tahaks üks päev tagasi tulla!“
Varahommikune üllatus
Siin olles kehtib mõtteviis: „ma arvasin, et enam hullemaks minna ei saa...think again! Saab ikka“. Meie Marijaga first ever prantsuse keele tund oli väga põnev ja arusaamatu samal ajal. Tegemist on reaalselt õppeainega ning võtsime algajate rühma. Kohale jõudes selgus, et kõik on tasemel A1, meie oleme nende kõrval tasemel -1 ehk merci on meie maksimum. Õppisime ühe tunniga selgeks kuidas pöörata kolme tegusõna, loendada numbreid 60ni, rääkida asjadest, mis meile ei meeldi ja kindlasti midagi veel. Kuidas käib tähestik või kuidas hääldatakse numbreid, pole vaja õpetada!
Tegelikkuses on asi süsteemis või pigem selle veas. Teised on õppinud lisakursusena prantsuse keelt juba aasta, alustades A0 tasemest ja 3. semestril on neil aine French language and culture. See lihtsalt ei sobitu Erasmuse programmiga, nii lihtne ongi. Õnneks on meil ka seesama lisakursus kord nädalas, kus saame koogi tellimise kenasti selgeks. Kui hästi meil aga see kohustuslik aine läheb, eks paistab :D
Ööelu on keelatud
Rääkides koroonast ja piirangutest, siis Covid möllab siin linnast täiega. Numbrid ütlevad, et ühes nädalas on haigestunud inimesi 237/100k elaniku kohta ehk siis ainult natukene rohkem kui Tallinnas. Keelatud on viibida õues (tänavatel) alates kella 21st õhtul kuni 6ni hommikul, kõik baarid on mõistagi suletud. Maski kandmine on jätkuvalt kohustuslik nii siseruumides kui tänaval. Kool on veel õnneks avatud ja loengud toimuvad klassides!
Lisaks: kirjutasin selle postituse valmis juba kolm päeva tagasi, aga lihtsalt ei jõudnud selle postitamisega tegeleda- lähenemas on HR eksam. Täna teatati, et meie kursusel on ühel neiul koroona. Natukese aja möödudes otsustati, et homne eksam ikkagi toimub ning lähikontaktis olnud kursakad isoleeritakse koju. Ma arvan, et antud hetkel oli küsimus millal see juhtub, mitte et kas see üldse juhtub. Hoidke ennast inimesed!
Heidelbergis valmistutakse juba jõuludeks
Kasulik lennundusalane kirjandus:
Nii palju on asju, mida tahaks teiega jagada, kuid tänane teema on seotud revenue management’iga.
Kas te olete vahel mõelnud, miks ütleb lennujaamas teenindaja, et teie lend on overbooked? Miks lennufirmad seda kasutavad ja miks on see äriliselt kasulik?
Huvitav artikkel: https://www.pbs.org/newshour/economy/how-delta-masters-the-game-of-overbooking-flights
A la semaine prochaine!
Brenda
Comments