Vahepealse aja saab kenasti kokku võtta ühe lausega: mitte midagi ei ole vahepeal toimunud. Küll aga leevendati Prantsusmaal piiranguid ja nüüd on avatud ka kõik teised poed peale toidupoodide. Jalutada võib samuti kaugemale, kui kilomeeter kodust. Enamasti mööduvad päevad siin õppides-õppides-õppides. Ma pole vist kunagi nii palju õppinud kui viimase kahe kuuga. Samas midagi paremat siin teha ei olegi, campuses on samuti üpris vaikne.
Kaua oodatud esitluse esitlemine!
Siiski saan teile kohe rääkida oma viimase kuu tippsündmusest! Meil oli eile turunduse aines eksam, mille tarvis pidi tegema grupiga esitluse ning seda siis kõigile esitlema. See elevus, kui lõpuks sai auditooriumis olla ja kõiki koos näost-näkku näha! Oh jaa-jaa-jaa! Kes oleks osanud kunagi arvata, et ühe esitluse esitlemine võib pakkuda nii palju rõõmu! :)
Jõudsin eile veel ühele järeldusele. Nimelt ma mõistsin, et ei ole ju enamikku enda kursust maskideta näinudki. Eile kui grupipilte tehti koridoris, siis minu üllatuseks olid kõigil hoopis teistsugused näod, kui ma ette olin kujutanud. See kõlab natuke naljakalt, aga see on reaalsus :) Lisan tõestuseks meie grupipildi ja mainin juurde, et nägin neid inimesi esimest korda päris elus ilma maskideta...nad on kõik täitsa teist nägu ju! Tuleb ka tunnistada, et indialastel ehk umbes poolel kursusel ma tänaseni suurt vahet ei tee (ka nemad ajavad meid, eestlasi, koguaeg segamini ja me kõik oleme vahel Laurad, vahel Marijad) Iga kord kui Facebooki uus sõbrakutse tuleb, võtan alati vastu, sest äkki ta ikka on mu kursakas ja veidi piinlik oleks seda mitte teha.
Me lihtsalt saame asjadest erinevalt aru
Grupitöö tegemine erirahvusest inimestega on ikka paras väljakutse! Lihtsustatult öeldes eestlased teevad tööd kiiresti, efektiivselt ja viimasel minutil. Igaüks teeb omale sobival ajal määratud osa ära, tuleb koosolek, siis arutatakse lihtsalt mis edasi ning igaüks läheb koju tagasi. Siin need asjad ei käi üldse nii!
Oleme selle aja jooksul teinud paar grupitööd erinevate inimestega ja iga kord mu stressitase tõuseb kohe hüppeliselt. Neile meeldib teha siin umbes sada koosolekut ja need on maailma kõige ebaproduktiivsemad koosolekud. Mõnedel on oma osa veel tegemata, ta hakkab seda siis koosoleku ajal tegema. Teised arutavad juba järgmisi samme, kolmandad vaatavad üldse videoid ning neil on täiesti suva. Milline ajaraiskamine! Enamus koosolekutest oleks saanud paarikümne minutiga kahe tunni asemel ära teha ja valmis. Miks üldse on vaja nii palju koosolekuid? Tänapäeval saab asju ka kirjateel online's ajada.
Lisaks on üldiselt nende esitlemise oskus üpris nõrgal tasemel ja sellel teemal rääkides selgub, et osad tegid oma esimesed esitlused alles ENACis magistriõppes (mis on minu jaoks väga suur üllatus). Paljud on inseneriharidusega ja seal keskenduti rohkem matemaatika õpetamisele. Igatahes on tegemist väga hea kogemusega ning tean milleks valmistuda, kui kunagi pean koostööprojekte tegema välismaalastega. Eestlased on maailmas tuntud enda efektiivsuse ja hea töökvaliteedi poolest, ma täitsa mõistan seda nüüd!
Kõik lappab igast otsast
Üldiselt on koolis kõik nii halvasti korraldatud, mis tuleb mulle suureks üllatuseks! Õppejõud annavad Teamsis loengut ning siis selgub natukese aja pärast, et oleme vale klass. Info ei liigu õppejõudude ega kooli administratiivse poole vahel üldse. Mõnes aines on slaidi prantsuse keeles, aga „ma seletan teile inglise keeles“. Meil on mõni eeldusaine läbimata ja seetõttu ei saa osasid deklareeritud aineid üldse teha. See selgus alles praegu ja kui me ei oleks võtnu rohkem kui 15EAP (mis on miinimum), siis me ei saaks seda semestrit tehtud...ja kes vastutab? Eksamiajad lihtsalt topitakse endale meelepäraselt tunniplaani, vahet pole kas see koormuse poolest sinna ka sobib. Mõnes aines materjal ning eksami sisu lihtsalt ei ühti, sest eksam ei ole põhiõppejõu poolt koostatud. Kool ootab õpilastest maksimumi ja seega väga-väga palju, aga ise ei suuda üldse normaalselt toimida. Palju nurisevad, et maksavad nii palju siin olemise/õppimise eest, aga kool õpilastele üldse vastu ei tule. Kool ei ole väga edukalt suutnud koroonatingimustega kohaneda. See on väga kurb! Loodame, et kunagi tuleb päike ka pilve tagant välja, kas ka meie seal õppimise ajal, pole kindel.
Natuke helgematel teemadel...
Väike update ka: sain kaks sokki valmis! Nad on mõlemad natuke erinevad, aga samas teevad oma töö kenasti ära. Mul on toas kohutavalt külm, sest miskipärast mu küttekeha ei tööta piisava võimsusega ja ventilaator puhub külma sisse. Täna käis töömees ja vahetas selle ära, seega on lootust, et läheb soojemaks. Ilm on meil hall, külm, tuuline ning vihmane ehk tavaline Eesti kliima 75% aastast, parka on asendamatu kaaslane.
Otsustasime Marijaga, et teeme ühe erilisema õhtu ja tellime Uberiga McDonaldsist süüa! See oli nii hea mõte, sest rämpstoit maitses suurepäraselt! Külmetasime mu toas, sõime friikaid ja jagasime oma raskeid elumuresid (mis on hetkel väga sarnased)... milline kena õhtupoolik.
Plaanin jõuludeks Eestisse tulla ja ausalt öeldes ei ole ma midagi nii väga oma elus kunagi oodanud. Mõte kodust ja Eestist tundub taevalik ja see on kuidagi kergendus. Saab vahelduseks ära minna siit võõralt maalt ja jätta kõik hetkeks maha. Ma unistan sellest, kuidas saab minna kohvikusse ja lihtsalt võtta ühe hea kohvi ning seal samas seda nautida. Või sellest, et saaks minna vehklema või lihtsalt kuhugi spordikeskusesse trenni tegema. JA muidugi sellest, et näen oma sõpru! Loomulikult kohe pärast vaheaega terendavad ka uued eksamid, aga see selleks (homse Brenda mure)! Proovime hetkel järgmise nädala eksamitega kuidagi hakkama saada, hoidke palun pöialt, seda on väga vaja! :)
Olge tublid,
Brenda
Commentaires