Ma olen aus ja ütlen, et algus on olnud väga raske, vähemasti mitte see, mida ma sellest kõigest ootasin (või olin teiste blogidest varasemalt lugenud). Õnneks tulime siia kolmekesi ja see on teinud kogu alguse ilmselt väga palju lihtsamaks. Olles väga avatud kõigele uuele ning mitte just suur nina krimpsutaja, siis sellegipoolest oleme vist kõik jõudnud korra selle aja jooksul mõelda, miks me siia õigupoolest tulime...just praegu, just sellisel ajal.
Esimest korda klassi astudes...
vaatasid meid suurte silmadega kõik meie 49 uut kursakaaslast, kellest 17 on neiud – hea seegi, sest lennundus on üpris maskuliinne ala. Üsna peagi saime semestrit tutvustavas loengus teada, et oleme ainsad Erasmuse tudengid terves koolis, jah ainsad...meie kolmekesi. Õnneks on terve klassitäis inimesi väga erinevatest paikadest, enamik Aasia riikidest ning mõni üksik ka Euroopast, ehk rahvusvahelisuse tundest puudu just ei jää. Õpime magistri õppekaval, IATOM (International Air Transport Organisations Management), kolmandal semestril ning meie miinimum ainepunktide nõue on 15EAP.
HR loengu tutvustavas osas saime teada, et enamik meie kursakaid on vallalised ning peavad elus oluliseks sihikindlust ja töökust (nende kahe omaduse juures täitsa imestan, et nad kõik veel vallalised on...). Päritolumaadest on kõige tugevamini esindatud India ning Hiina ja ausalt öeldes on enamikest inimestest väga keeruline aru saada, need pole just aktsendid, mida eestlase kõrv on harjunud kuulma. Juba esimese rühmatööga saime kinnitust, et pinguta palju jaksad, mõned sõnad jäävadki tundmatuks.
Siiski sain esimesed sõbranjed juba pausi ajal ja nende ootusärevus meie tuleku üle oli suur (alguses ei saanudki aru miks). Lubasid meile isegi Hispaania ning Itaalia toitu teha, paraku paellat ei saa, sest suure panni puudumisel head paellat ei saa ja tsiteerides neid: “we don't make shitty paella” :)
Maskid ja koronts
Kõikjal Toulousis, nii sees kui väljas, on maski kandmine kohustuslik. Alguses on klassis maskiga istumine harjumatu, õppejõude maski tagant eriti kuulda pole (jah, me istume igas aines peaaegu esimeses reas, need kõige ebapopulaarsemad read, mis praegusel ajal on vägagi hinnas). Siiani ei tea täpselt, kuidas viimastesse ridadesse õppejõudude vaiksed aktsendiga hääled kostuvad, müstika!
Enda lauda ja käsi peab alati klassi sisenedes desotama, õnneks on mulle see alkoholi hais alati meeldinud, mis sellest ainest õhku jääb, siuke hea puhas tunne on laua taga istuda :)
Esimesel päeval tehti meile selgeks, et enamik asjad siin campuses on kas suletud või keelatud. Kohvik, trennisaalid, riietusruumid, pesemisruumid, puhkeruumid, kultuuriruumid (nt teater jms), kogunemised, tähistamised, grilliõhtud, peod, kontserdid, teatrietendused, kultuuriüritused ja kõik muud kooli üritused. Ühesõnaga kõik on kinni ja keelatud, va tenniseplatsid, jalkaväljak ning võrguplats, kuid reeglite järgi pole grupisportimine lubatud.
Vähemalt leidub igal pool koolis, linnas ja poodides käte desinfitseerimisvahendit, kui palju prantslased seda üldse kasutavad, on teine küsimus.
Segadus või segadus
ENACi õppeinfosüsteemid on…mmm…veidi aeglased ning ei tööta alati justkui kellavärk. Üleüldse käib siin koolis mingisuguse info muutmine läbi paljude inimeste ja süsteemide, mis pole alati kõige kiirem protsess. Kõik töötajad teavad väga hästi enda ülesannet ja sellest tulenevat infot, kuid teistele õppimist puudutavatele küsimustele nad vastata ei oska. Aga kes siis oskab? Seda me siiani ei tea, eks elus olegi müsteeriume ka vaja. Tunniplaan on igal nädalal erinev, sest ained ei toimu korraga ning järjest, kuid seda, millal kõik ained ükskord sinna sisestatakse, noh seda ka keegi ei tea...eks millalgil ikka. Üldiselt on prantslastel aega väga palju (kindlasti rohkem kui eestlastel).
Huvi või huvitus
Minu Erasmuse buddy (kohalik, kes peaks sulle toeks olema nõu ja jõuga) Florian ei saanud mulle rongijaama vastu tulla, sest ta õpib kursusel, kus avastati koroona. Paar kursust pidasid koos pidu ja paari päeva pärast olid kõik 135 inimest kodus eneseisolatsioonis kodus ning ei saa kooli naasta enne negatiivset koroonatesti tulemust. Igatahes tema abi on olnud väga minimaalne. Marija buddy pole veel Toulousi jõudnudki ning vähemalt aitas Laura buddy alguses natuke asju ajada. Seega tervitus missugune ja oleme strong independent woman'itena ise kõigega toime tulnud.
Ilmselt ei oleks me kooli välissuhete osakonna inimeste ja Erasmuse kordinaatoritega tänaseni tuttavad, kui ise ennast tutvustama poleks läinud. Jällegi olid siinkohal ootused teised, sest Lennuakadeemias tegeleb Karine erasmuslastega esimesest hetkest alates ning tutvumisõhtusöök ei jää samuti pidamata. Seega natuke oleme siin koolis justkui omaette jäetud, sest ilmselt ajad on erilisemad ja kõik on kindlasti segasem kui veel näiteks aasta tagasi. Lisaks nagu mainitud, siis kogunemised on keelatud, seega natuke arusaadav.
Kõike oli vaja juba eilseks
Ehk ühikat ja muud elukorraldust puudutavat on vaja teha kohe. Me saabusime koroona vingerpusside tõttu kõik üpris hilja ja väga palju aega sisseelamiseks enne kooli polnud. Kohe pidime hakkama kõigega tegelema, aga siinkohal tekivad mõneti suletud ringid. Ühika tuba on vaja esimese nädala jooksul kindlustada, aga et kindlustada on vaja ühika eest tasumise arvet, mida saab küsida koolist vaid teatud päevadel nädalas. Et saada interneti kaablit (jah kaablit, sest wifi on Prantsusmaal veel tulevik ja teada tundmata asi), peab ära tegema kindlustuse. Et saada elamispinna toetust on vaja pangakontot, mille tegemiseks peab endale kõigepealt aja broneerima kontoris koha peal. Et saada ühistranspordiga liikuda, näiteks koolist linna, on vaja bussikaarti, mida saab linnast prantsuse keeles. Ja nii edasi ja edasi ja edasi. Aga teate, elu on seiklus ja lahendamatuid olukordi pole olemas, küll saab kõike! :)
Lisaks muidugi see, et tuppa astudes ei ole siin just väga palju asju (peale voodi, laua, köögi- ja vannitoamööbli). Puudu on kõik alustades pannist või potist kuni riidepuudeni. Kas te teate, mis tunne on astuda tuppa, kus pole midagi? Well, ma ütleks, et huvitav ja samal ajal uusi kohustusi tekitav hehe.
Imeilus Toulouse
Linn on lihtsalt nii kaunis! Oleme peamiselt ringi liikunud keskklinnas, kus tänavad on armsad, kitsad ja kurvilised. Majade fassaadid ja rõdud on kaunistatud nikerdustega ning igal sammul vaatab vastu linna pikk ajalugu. Siinsesse arhidektuuri ja kultuuri olen ma küll armunud esimesest silmapilgust. Läbi Toulousi voolab jõgi, mis pakub ilusaid vaateid nii päevavlguses kui õhtuhämaruses. Kohvikuid ja restorane, kust võtta üks kohv ning värske croissant on siin iga nurga peal. Suure kohvikute fännina ma jumaldan seda! (küsige seda uuesti, kui peaksin tagasi tulema suurema kaalunumbriga suurest saia ja küpsetiste söömisest hehe) Inimesi tundub olevat siin kõikjal väga palju, mis on alguses eestlasele natuke harjumatu, eriti veel koroonaajal. Ülimalt turvaliselt me siiski siin linnas ennast ei tunne, olgu selleks igal sammul vohav koroona või kõhedust tekitavad inimesed olenemata ajast.
Ilm, oh võrratu ilm!
Ilm on vist tõepoolest jumalate kingitud, sest soe päike on meile igal hommikul taevast vastu vaadanud. Kujuta ette, et istud Toulousi kesklinnas õues kohvikus, rüüpad natuke mõrkjat kohvi ning võtad ampsu pastel de nata'st. Päike vaatab sulle läbi päikeseprillide vastu ja sul on hea olla - mõnusalt soe ning vahepeal silitab põski soe tuul. Kõlab nagu filmist, aga tegelikult on need olnud meie hetked siin septembrikuus. Ja no okei, vahepeal higi voolab igalt poolt ning vee eest võiks paljusid asju korda saata. Aga sellegipoolest ilm on trés bon ja kavatseme seda veel täiel rinnal nautida, kuniks seda jätkub!
Kui kellelgil on ettepanekuid, millest kindlasti kirjutama peaks, andke teada!
Seniks aga hoidke tervist ning nautige elu,
Brenda
Comments