Jõulud on mu suured lemmikud, ma lihtsalt armastan kogu seda sära ja soojust, mis selle ajaga kaasas käib. Minu meelest võiksid kõik valgusinstallatsioonid olla aastaringi üleval, sest pimedat aega on ju igas meie päevas. Olgugi, et sel aastal möödub mu jõuluootus suuresti eksamiteks tuupides, leidsin täpselt ühe õhtu, et jalutada kaunilt tuledesse ehitud Toulousis (ja siis läksin muidugi koju tagasi õppima).
Kesklinnas on enamik suuremaid tänavaid kenasti erinevate tulekettidega kaunistatud ja Place du Capitole väljakul asub väga ekstra väike jõululinnak. See on tõepoolest pisut ekstra, arvestades eestlaste tagasihoidliku maitset. Mina aga nautisin seda kõike täiel rinnal, mask ees ja telefon käes.
Tänavatele on tekkinud ka välikohvikud ja mõistagi saab sealt erinevate täidistega kreppe. Kusjuures pean piinlikkusega tunnistama, et see oli mu esimene krepp Prantsusmaal...noh kõik kohad on ju siiani siiski kinni olnud. Võtsin endale 3 euro eest klassikalise Nutella täidisega pannkoogi ja sain 2,5 eest ka topsi hõõgveini. Kohe palju soojem oli olla! Sõin üksinda enda kreppi ja jõin veini ning vaatasin seda sätendavat jõulumaad. Teate mis tunne mul oli? Mäletate seda Üksinda kodus filmi, kus Kevin oli üksinda New Yorgis ning seisis suure jõulupuu ees, soovides, et ta poleks kunagi soovinud jõulude ajal üksinda olla? Jep, mul oli täpselt sama tunne. See on suur üksinduse tunne, võib-olla on selles süüdi Prantsusmaa ja Covid-19, võib-olla see suur stress kogu õppimise pärast, kes teab...
Kujutasin enne Erasmusesse tulemist ette, et saan jõulud veeta välismaal, avastades teist kultuuri jne. Praegu aga pean kurbusega endale tõdema, et tänu koroonale on enamus tudengeid koju läinud ning ühikas veedetud jõulud pole kaugeltki mitte see, mida ma ootasin. Seetõttu tulen ka pühadeks koju. Varsti näeme!
Mõnusat jõuluaega,
Brenda
Comments